Suitsuprii klassi preemiareis Saaremaale

Mariliis Raud

VII klass

Ühel ilusal kevadpäeval ruttasime meie,  6. klassi tüdrukud, klassijuhataja tunnis kohe õpetajale uudist teatama. Rääkisime, mida  olime Internetist avastanud: olime jälle võitnud „Suitsuprii klassi” preemia nagu ka eelmisel aastal. Õpetaja arvas algul, et tahame nalja teha. Läks siis asja uurima, tuli tagasi, nägu naerul. Oligi tõsi. Saime vabariigist 5500 krooni. Veidi aega hiljem, kui olime klassiekskursioonil Võrumaal, sai ta kõne kooli direktorilt. Lõpetanud kõne, ütles ta meile: „Te peate küll ülisuure õnnega koos olema!” Tuli välja, et olime saanud ka maakonna „Suitsuprii klassi” preemia, mis oli 9000 krooni. Nii oli meil kokku 14500 krooni. Suur raha. Mida sellega teha?

Sügisel juba 7.klassis olles otsustasime ühiselt ette võtta ekskursioon Saaremaale.

20.septembri hommikul kell 6 olime juba bussi ootel koolimaja ees. Reisijuhtideks ja kõige korraldajateks olid meie klassijuhataja Tiina Raudsepp ja kooli huvijuht Lea Pendis. Alustasime reisi Virtsu sadama poole. Sealt edasi sõitsime praamiga Muhu saarele.

Muhus oli esimeseks peatuskohaks Piiri metsas asuv vana nõukogudeaegne raketibaas. Vaatasime ringi ja õpetaja seletas, mis seal olnud oli. Saime näha suuri raketiangaare, nüüd muidugi tühje. Poistele pakkusid põnevust sealt algavad ATV rajad.

Siis ronisime tagasi bussi ja sõitsime Koguva külla. Seal uurisime kõigepealt Juhan Smuuli kuju, mille eest Muhu vald oli Tallinna linnale maksnud täpselt 1 krooni. Muhu muuseumis saime näha ilusaid muhu rahvariideid. Meile räägiti, et mida ilusamad ja korralikumad olid talutüdruku riided, seda suurem võimalus oli tal mehele saada. Uudistasime ka külakooli, mis oli väike ja seest väga kitsas. Koolituba sarnanes Palamuse kihelkonnakooli omale.

Nautse külas Laasu talus käisime vaatamas jaanalinde, emusid, kängurusid ja ponisid. Saime käes hoida jaanalinnumuna. Peremees andis meile peo peale maisiteri ja nendega võisime jaanalinde toita. Ponidele andsime leiba-saia. Kängurud seisid algul paigal, olid nagu kivikujud, aga hiljem hüppasid päris kiiresti.

Tegime väikese peatuse ka Eemu tuuliku juures. Kõik huvilised said seda seest uurida. Mõnele jäi arusaamatuks, kuidas seal kunagi jahu tehti. Saime ka meeneid osta. Õpetaja soovitas osta pähkliveskit.

Siis käisime Muhu maalinnal ja sõitsime üle Väikese väina Orissaarde. Seal tegime väikese söögipausi. Järgmine peatus - Maasi ordulinnuse varemed. Sinna üles oli ikka tükk maad ronimist. Varemete all leidsid paljud salakäike ning käisid neid mööda.

Järgmine sihtkoht oli Panga pank. Mõne arust oli see kõrge pank päris hirmutav, mõne arust aga väga ilus. Angla viie tuuliku juures saime kiikuda ja tuulikuid ka lähemalt uurida.

Kaali meteoriidikraatrite kohta saime lugeda infotahvlilt, vaadata muuseumi väljapanekuid ja kuulata õpetajalt, kuidas muistend järve teket seletab. Kaali järvele oli ülevalt vallilt ilus vaade, aga vette küll poleks tahtnud sealt alla veereda. Muidugi sai ka alla vee äärde minna.

Ööbimistarvete kompsud Kaali koolimajja tassitud, jalutasime õpetaja Raudsepa ema koduaeda õhtustama. Kõhud täis, läksime koolimajja tagasi. Mängisime päris kaua palli. Ja varsti algaski öörahu. Tuled kustutati, mõni jäi veel jutustama, mõni jäi magama. Hommikul panime juba 6-7 ajal vaikselt asju kokku. Hommikust sõime jälle samas aias. Poisid võtsid õunu ka kaasa. Saal puhtaks, asjad bussi ja uus päev ootas ees.

Sõitsime Tehumardile, kus Teise maailmasõja ajal toimus verine öölahing. Vaatasime mälestusmärki mere ääres.

Kuressaare linna jõudnud, käisime vaatamas Suure Tõllu ja Pireti kuju. Siis läksime Kuressaare lossi. Lossihoov oli hästi ilus. Saime seal proovida igasuguseid  masinaid, mis olid üpris rasked. Lossimuuseumis oli palju vanu asju väljas. Vanadest kommidest vahakujudeni. Muuseumis küsiti kohe mitu korda, kust me tuleme. Nii viisakaid lapsi polnud valvuritädid ammu näinud. Õpetajal oli sellepärast hea meel, et meid kiideti. Ehmatati selle peale, kui lossi tornis oli kuulda nagu lõvi möirgamist. Kunagi olevatki seal olnud lõviauk. Enam lõvi seal küll polnud, aga auk oli olemas ja päris kitsas oli see ka.

Siis saime ise Kuressaare linnas poodidega tutvuda. Algas tagasisõit. Ühe peatuse tegime Saaremaal veel. Käisime Pireti kivi vaatamas. Kangemad meist ronisid selle suure kivimüraka otsa. Siis ühendasime käed ja lugesime, kui palju oli meid vaja, et kivile ringi ümber saada. Selgus, et kolmteist.

Nüüd algas päris kojusõit. Praamisõit läks väga kiiresti. Kui olime jälle mandril, tegi õpetaja meile viktoriini. Jõudnud Tormasse, muretsesid õpetaja ja tädi Lea, et kõik ikka ilusasti koju saaksid.

Oli hästi huvitav ja tore reis ja kõik jäid väga rahule.

Foto:  Pireti kivi juures