Meie  oma “Kevade”

Õpetaja Tiina Raudsepp

2009. kevadel möödus 40 aastat Oskar Lutsu jutustuse “Kevade” järgi tehtud samanimelise filmi valmimisest. Sel puhul andis Palamuse kihelkonnakoolimuuseum paljudele Eesti koolide õpilastele võimaluse tulla ja mängida ise “Kevade” lühivariandis. Oma filmi tegid ka meie kooli VI, VII ja VIII klassi õpilased. 

Lühifilmi stsenaarium oli Internetis,  jagasin eelnevalt osad ära ja 14.mail sõitsimegi Palamusele.

Suuremates rollides said oma näitlejaoskusi proovile panna Johannes Välb (Toots), Martin Manglus (Arno), Martin Mere (Kiir), Joosep Kaur (Tõnisson), Andri Väits (Lesta), Danno Nool (Imelik). Teised poisid said vähem rääkida, kuid klassitoas ja kooliõues tehtud stseenides oli kõigil oma väike osa. Tüdrukute sõnalisi rolle on filmis kahjuks napilt, ainsana sai suurema osa Keili Nõmm, kes mängis  Teelet. Teised said kaasa lüüa nimetute koolitüdrukutena. Meid ootas ka üllatus: õpetaja Laurina astus klassi  ette endine Torma,  praegune Palamuse kirikuõpetaja Jaan Nuga. Kostüümid ja parukad ootasid meid ja pärast kiiret ümberriietumist ja soengute sättimist olid näitlejad valmis.

Iga stseeni filmimise eel tehti lühike proov. Klassitoas etendati tunde ja vahetundi. Arno ja Teele jutlesid vaikselt omavahel. Toots rääkis Arnole indiaanlastest ning Kentuki Lõvist. Õpetaja Laur avastas Tootsi põuest kutsika ja kontrollis tema taskuid ning Kiir otsis vennale peent nime. Õnneks toimuski   suurem osa tegevusest koolimajas, sest ilm oli külm ja vihmane. Noored näitlejad ei lasknud end sellest segada ja etendasid püüdlikult  ja innukalt oma rolle. Nii said ka kaklus saksa poistega, Tootsi püstolilaskmine ja kevadine Tootsi asjade jagamine õues üles võetud. Uljamad poisid jõudsid isegi parvesõitu proovida.

Film monteeritakse ja salvestatakse DVD-le  septembriks. Jääme oma töö tulemust ootama.

Osalejad ise räägivad filmivõtetest nii.

Mariliis Raud: Meile anti selga pikad seelikud, valged põlled ja rätikud. Tüdrukutel olid peas punupatsid, ühtegi klambrit ega kõrvarõngast paista ei tohtinud. Poisid said püksid ja pintsakud.

Mulle meeldis eriti Toots, keda mängis Johannes. Nagu päris Toots. Mina ise mängisin ühte koolitüdrukut, kes Kiirelt tema uut sulepead proovida küsis.

Saime kogemuse võrra rikkamaks, kuidas tehakse tööd filmivõtetel, kuidas prožektor teeb klassiruumi valgeks ning paneb näitlejad punastama ja higistama. Meid pandi naerma kohtades, kus naer oli täielik õudus. Kes see käsu peale kohe südamest naerda saaks?

Ühte võtet korrati nii kaua, kuni see hea või väga hea välja tuli. Ma arvan, et kõik, kes osalesid, jäid väga rahule.

Keili Nõmm: Kui algas kaklus, siis pidid poisid uksest välja jooksma. Kui seda esimest korda filmiti, libises Ats natuke trepikäsipuu peal ja kukkus sealt alla. Teise võtte ajal kukkus ta päris maha ja kõik said naerda, kuigi see võis valus olla. Ta ise ei teinud väljagi, aga et teised naersid, siis pidi uuesti filmima.

Ma sain vaadata ka kaamerast, kuidas ma näitlesin, ja sain ka iseennast kuulata. Mulle meeldis väga vaadata, kuidas kõik oma rolle mängisid. Minu arust tulid kõigil rollid hästi välja ja ma arvan, et ka kaameramehele ja teistele meeldis. Mina olin oma osaga rahul.

Armo Lüütsepp: Mina mängisin Petersoni. Mul oli seal väga lühike roll, pidin kõigest paar lauset ütlema. Kõige vingem koht oli see, kui kihelkonnakooli poisid tahtsid sakslastele kallale minna. See oli ka äge, kui juba kaklesime ning öeldi, et pähe ja jalgadesse ei tohi lüüa. Klassis oli kõige lahedam stseen see, kus Tootsil oli kutsikas põues ja ta valetas, et Kiir tahtis ära osta.

Martin Mere: Sakslaste ja kihelkonnakooli poiste kaklust oli kõige mõnusam vaadata. Hea koht oli ka see, kui Toots tuli ahjuroobi ja tangidega välja ning ajas sakslased minema. See oli ka tore, kui Tootsil pidi kutsikas põues olema, aga filmimise ajal oli seal hoopis padi.

Elina Sarapuu: Lõpus oli võte, kus õpetaja saadab lapsi suvevaheajale ja soovib neile head. See oli võte, kus olid kõik peal. Mulle meeldis väga seda filmi teha. Väga lõbus oli. Sellest sai ettekujutuse, kuidas üldse tehakse filmi.

Siret Tamm: Algul rääkis režissöör meile,  kuidas päris “Kevade” filmi tehti, ning siis sellest, mis meie filmis tegema hakkame.

Filmi tegemisel sai kõvasti naerda, kuidas saksa poisid võitlesid kihelkonnakooli poistega. Poisid olid endale parukad pähe pannud. Minu rollis, mida mängisin koos Elinaga, oli kõige toredam see, et saime vankriga sõita.

Nüüd ootame sügiseni, kui me saame oma filmi kätte. Kõik oli väga super! Vaimustus oli suur. Kui võimalik oleks, läheks sinna veel!